What do you think?
Rate this book
Hirmu ja õuduse jutud I
«Hirmu ja õuduse jutud» pakub valiku tondijutte ja teisi ebamaiseid lugusid üleloomuliku kirjanduse kuldajast ehk siis perioodist 1840-1940, lisaks ka uuemaid tekste tänapäeva õuduskirjanduse meistritelt.
Kogumikus leidub inuiitide müstilises kohas «Hingede saarel» toimunud verine seikluslugu, lugu «Minevik» pakub huvitava eksortsismivõimaluse, H. P. Lovecraft esineb tuntud headuses, Robert W Chambers võtab õudseid olukordi pisut sarkastilisel ja omamoodi vaimukal moel, Mary E. Wilkins Freeman kruvib meisterlikult pinget teismelise tüdruku kadumisloos. Kogumiku autorite hulgas on peale nimetatute veel Robert E. Howard, Nathaniel Hawthorne, Edith Wharton, Thomas Ligotti, William Hope Hodgson, A. Merritt jt.
Seeria peamiseks eesmärgiks on taasluua 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse üleloomuliku õuduse tunnetust, atmosfääri ja laadi, mis peakski eesti lugeja jaoks seostuma Johannes Aaviku juurutatud terminiga «hirmu ja õuduse jutud».
Kogumikus leidub inuiitide müstilises kohas «Hingede saarel» toimunud verine seikluslugu, lugu «Minevik» pakub huvitava eksortsismivõimaluse, H. P. Lovecraft esineb tuntud headuses, Robert W Chambers võtab õudseid olukordi pisut sarkastilisel ja omamoodi vaimukal moel, Mary E. Wilkins Freeman kruvib meisterlikult pinget teismelise tüdruku kadumisloos. Kogumiku autorite hulgas on peale nimetatute veel Robert E. Howard, Nathaniel Hawthorne, Edith Wharton, Thomas Ligotti, William Hope Hodgson, A. Merritt jt.
Seeria peamiseks eesmärgiks on taasluua 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse üleloomuliku õuduse tunnetust, atmosfääri ja laadi, mis peakski eesti lugeja jaoks seostuma Johannes Aaviku juurutatud terminiga «hirmu ja õuduse jutud».
- GenresHorror
320 pages, Paperback
First published October 1, 2015
3 people are currently reading
17 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
July 10, 2019
Sulbi "Puised ja vananenud õudukid, Vol. 1". 17 juttu, neist 4 olid head, või noh, mõnuga loetavad, ülejäänud olid keskpärane suva sitt või puhas prügikastikraam. Sulbi tuleb eelsõnas lagedale "horrori" uue definitsiooniga: see ei olevatki õudus vaid hoopis kirjandus, mis tekitavad erilise, teistmoodi, kuskil ära-tunde. Ma ei tea, selle definitsiooni järgi on kõik hea kirjandus siis horror, ja kahjuks 99% sellest mida tänapäeval mõistetakse õuduse all, ei ärata mingeid muid tundeid peale sügava ja raske igavuse, masenduse ja jõuetu viha. Aga vaatame kõiki lugusid ükshaaval:
Al Sarrantonio "Kõrvitspea" 5/5, hea, mõjuv, sünge lugu, kuigi jah, alati tasub meeles pidada et horror on tegelikult veel hullem muinasjutt kui fantasy. Fantasy ei eitagi sealjuures muinasjutt olemas aga horrori lapsikute tondijuttude peale on tihtipeale naiivsed ja kitsa silmaringiga fännid väljendanud seisukohta justkui oleks tegu "ulme intelligentseima alamžanriga". See seisukoht on sügavalt väär ja oma lapslikus naiivsuses pigem huumori valdkonda kuuluv.
Joseph Payne Brennan "Pajutorn". 2/5. Muinasjutt, igav ja tüütu sealjuures kuid korralikult vormistatud.
H.P. Lovecraft "«Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad» 1/5. Mnjah. Ilmselt oli tol ajal kombeks lugejaid idioodiks pidada, või siis kuulub teatav arengupeetus horrori fännide juurde. Igatahes on praktiliselt esimesest lausest aru saada, et peategelase vanaema oli ahv (! :))Seda nämmutatakse tüütuseni loo käigus ja tagatipuks serveeritakse seda veel puändina! Nüri ja masendav lugu, aga need sõnad iseloomustavad ju kogu Lovecrafti loomingut, siin pole imestada midagi.
Mary E. Wilkins Freeman "Tuul roosipõõsas". 1/5. Olen juba unustanud millest siin õieti juttu oligi. Mingi kummituslugu mis ei olnud ei õudne, ei huvitav, ei hästi kirja pandud.
Nathaniel Hawthorne "Noorperemees Brown" 1/5. Pikk, tüütu ja ülipuine heietus, lisaks veel allegooriast või sümbolismist punnis, samas vähemalt minule jäi täiesti arusaamatuks mille põhjal see allegooria loodud on või mida seal kujutada tahetakse. Meenutas rohkem mingit moraalilugevat mõistujuttu, ainuke reaktsioon seda lugedes oli "surmigav!"
Edith Wharton "Öö võidab". 1/5. Jälle miski ülemöödunud sajandi kopitanud kirjaneitsi lookesega mis äratas miskeid tundeid ehk selsamal ajal mil se ekirja pandi, tänapäevaks on aga lootusetult kopitanud ja eritab juba ammu paha haisu.
Fitz-James O'Brien "Mis see oli?". 2/5. Tahaks ise ka samamoodi küsida. Tegelikult oli see laest alla langevat nähtamatut peletist kirjeldav looke eelnevatest ja järgnevatest kopitanud kirjaneitside pongestustest siiski mäekõrguselt parem.
Robert Howard "Ära kaeva mulle hauda". 1/5. Selle jutu sisu on mul juba jäädavalt meelest pühitud, meeles on ainult et oli tüütult sitt jutt.
Irvin S. Cobb "Kalapea" 5/5. Päris kobe lugu, mõnus Lõuna soode atmosfäär.
Robert W. Chambers "Sadamaülem". 1/5. Jällegi on juba meelest ära läinud, kes seal "teistmoodi tunnet" pidi tekitama, miski lõpustega jorss vististi, ei olnud õudne, ei olnud teistmoodi, igav oli. Neid läinud sajandi horroriklassikuid iseloomustab eelkõige võikuseni puine ja ebainimlike raskustega loetav kirjastiil.
A. Merritt "Kuristiku rahvas". 2/5. Metafüüsiliseks kiskuv igav pajatus.
Henry Toke Munn (:)) "Hingede saar" 5/5. Miskipärast meeldis kuigi inimhüljestest verejanuliste eskimote hõim ja horrori väidetav intelligentsus mu meelest ei haaku ühelgi teadaoleval tasandil.
William Hope Hodgson "Hääl koidikul" 3/5. Mõnusad adrumere kirjeldused, sisu oli siiski kriitikavabalt tüütu. Aga adrusaarte kirjeldused tõstsid hinnet, märgatavalt...
Ivar Jorgensen "Peotäis tolmu". 5/5 Esimene lugu mis on ära teeninud püsti seistes aplodeeriva reaktsiooni. Väga hea, soovitan!
Ellen Glasgow "Minevik". 1/1. Pask. Aegunud, kopitanud, paha haisu eritav pealekauba.
Lee Francis "Õudus telefonis". 1/1. Õudus peldikupotis, täpsustaksin...
Thomas Ligotti "Arlekiini viimane pidupäev". 2/5. Ma saan aru, et puist stiili saab seletada kummardusega "Puise Horrori Absoluutsele Suurmeistrile" Lavkräftile. Noh jah, kummardagu kui tahab, eks hinne on ka vastav.
Lugemist ei kahetse, 5-väärilised lood olid vägagi vinged. Aga see ongi horrori needus: et sealt pärle kätte saada peab läbi töötama tonnide viisi haisvat eemaletõukavat sõnnikut. Aga eks selle võrra suurem on rõõm sealt midagi väärtuslikku leida.
Al Sarrantonio "Kõrvitspea" 5/5, hea, mõjuv, sünge lugu, kuigi jah, alati tasub meeles pidada et horror on tegelikult veel hullem muinasjutt kui fantasy. Fantasy ei eitagi sealjuures muinasjutt olemas aga horrori lapsikute tondijuttude peale on tihtipeale naiivsed ja kitsa silmaringiga fännid väljendanud seisukohta justkui oleks tegu "ulme intelligentseima alamžanriga". See seisukoht on sügavalt väär ja oma lapslikus naiivsuses pigem huumori valdkonda kuuluv.
Joseph Payne Brennan "Pajutorn". 2/5. Muinasjutt, igav ja tüütu sealjuures kuid korralikult vormistatud.
H.P. Lovecraft "«Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad» 1/5. Mnjah. Ilmselt oli tol ajal kombeks lugejaid idioodiks pidada, või siis kuulub teatav arengupeetus horrori fännide juurde. Igatahes on praktiliselt esimesest lausest aru saada, et peategelase vanaema oli ahv (! :))Seda nämmutatakse tüütuseni loo käigus ja tagatipuks serveeritakse seda veel puändina! Nüri ja masendav lugu, aga need sõnad iseloomustavad ju kogu Lovecrafti loomingut, siin pole imestada midagi.
Mary E. Wilkins Freeman "Tuul roosipõõsas". 1/5. Olen juba unustanud millest siin õieti juttu oligi. Mingi kummituslugu mis ei olnud ei õudne, ei huvitav, ei hästi kirja pandud.
Nathaniel Hawthorne "Noorperemees Brown" 1/5. Pikk, tüütu ja ülipuine heietus, lisaks veel allegooriast või sümbolismist punnis, samas vähemalt minule jäi täiesti arusaamatuks mille põhjal see allegooria loodud on või mida seal kujutada tahetakse. Meenutas rohkem mingit moraalilugevat mõistujuttu, ainuke reaktsioon seda lugedes oli "surmigav!"
Edith Wharton "Öö võidab". 1/5. Jälle miski ülemöödunud sajandi kopitanud kirjaneitsi lookesega mis äratas miskeid tundeid ehk selsamal ajal mil se ekirja pandi, tänapäevaks on aga lootusetult kopitanud ja eritab juba ammu paha haisu.
Fitz-James O'Brien "Mis see oli?". 2/5. Tahaks ise ka samamoodi küsida. Tegelikult oli see laest alla langevat nähtamatut peletist kirjeldav looke eelnevatest ja järgnevatest kopitanud kirjaneitside pongestustest siiski mäekõrguselt parem.
Robert Howard "Ära kaeva mulle hauda". 1/5. Selle jutu sisu on mul juba jäädavalt meelest pühitud, meeles on ainult et oli tüütult sitt jutt.
Irvin S. Cobb "Kalapea" 5/5. Päris kobe lugu, mõnus Lõuna soode atmosfäär.
Robert W. Chambers "Sadamaülem". 1/5. Jällegi on juba meelest ära läinud, kes seal "teistmoodi tunnet" pidi tekitama, miski lõpustega jorss vististi, ei olnud õudne, ei olnud teistmoodi, igav oli. Neid läinud sajandi horroriklassikuid iseloomustab eelkõige võikuseni puine ja ebainimlike raskustega loetav kirjastiil.
A. Merritt "Kuristiku rahvas". 2/5. Metafüüsiliseks kiskuv igav pajatus.
Henry Toke Munn (:)) "Hingede saar" 5/5. Miskipärast meeldis kuigi inimhüljestest verejanuliste eskimote hõim ja horrori väidetav intelligentsus mu meelest ei haaku ühelgi teadaoleval tasandil.
William Hope Hodgson "Hääl koidikul" 3/5. Mõnusad adrumere kirjeldused, sisu oli siiski kriitikavabalt tüütu. Aga adrusaarte kirjeldused tõstsid hinnet, märgatavalt...
Ivar Jorgensen "Peotäis tolmu". 5/5 Esimene lugu mis on ära teeninud püsti seistes aplodeeriva reaktsiooni. Väga hea, soovitan!
Ellen Glasgow "Minevik". 1/1. Pask. Aegunud, kopitanud, paha haisu eritav pealekauba.
Lee Francis "Õudus telefonis". 1/1. Õudus peldikupotis, täpsustaksin...
Thomas Ligotti "Arlekiini viimane pidupäev". 2/5. Ma saan aru, et puist stiili saab seletada kummardusega "Puise Horrori Absoluutsele Suurmeistrile" Lavkräftile. Noh jah, kummardagu kui tahab, eks hinne on ka vastav.
Lugemist ei kahetse, 5-väärilised lood olid vägagi vinged. Aga see ongi horrori needus: et sealt pärle kätte saada peab läbi töötama tonnide viisi haisvat eemaletõukavat sõnnikut. Aga eks selle võrra suurem on rõõm sealt midagi väärtuslikku leida.
March 28, 2019
Hirmu ja õudust neis lugudes ei olnud. Lugema asusin seega hoopis teiste eeldustega, ent õnneks tõmbas koostaja juba eessõnas mu indu maha - tegu ei olevatki õuduslugude kogumikuga. Ilma selleta oleks ilmselt pettumus mõnevõrra suurem olnud.
Tagantjärgi võib öelda, et võtsin seda kogumikku kui kirjanduse õpikut. Ehk siis teost, millesse on koondatud mingi ajaperioodi ja žanri erinevad esindajad; mõned paremad ja mõned halvemad. Oleksin küll ise eelistanud suuremad mitmekülgsust - minu jaoks kiskus veidi liiga ühehõlbaliseks. Aga no eks see ole ka koostaja maitse küsimus, ma arvan.
Al Sarrantonio "Kõrvitspea" mulle isegi täitsa meeldis. Kui olin eessõna ära lugenud ja "Kõrvitspea" kogumiku sisse juhatas, siis hakkas juba selline mõnus õhkkond tekkima. Teate küll, need lastelaagrites räägitud õudusjutud jne. Igati tore.
Joseph Payne Brennani "Pajutorn" oli nii ja naa... Midagi selles loos nagu oli, aga üldiselt jäi minu jaoks ikkagi veidi tühjaks.
H.P. Lovecrafti "Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad" ei kõnetanud mind üldse. Palju oli teemavälist mulli ja püänt oli tabatav juba algusest peale. Ei midagi õudsat, ei midagi üllatavat. Samas, eks ka pereväärtused ja seisuse olulisus ole ajas kõvasti muutnud. Kui tol ajal võis tõesti häbiasi olla, et su vanaema on ahviprintsess, siis täna ei paneks see vist väga kulmugi kergitama.
Mary E. Wilkins Freemani "Tuul roosipõõsas" kipub olema selline lugu, et loed läbi, on täitsa okei... Aga natukese aja pärast tuleb meenutada, millest seal siis üldse juttu oli.
Nathaniel Hawthorne "Noorperemees Brown" ei kõnetanud kohe üldse. Aegunud ja sisutühi...
Edith Whartoni "Öö võidab" paistab taaskord üks seisuselugu, millest mina aru ei saanud. Või siis oli seal selline mitmetähenduslikkus, mis mulle lihtsalt tabamatuks jäi.
Fitz-James O'Brieni "Mis see oli?" mängis küll võrdlemisi põneva teemaga, aga suutis seda teha kuidagi eriti igavalt... Nähtamatus kui selline on ju paeluv, nii et oleks tahtnud rohkem keskendumist sellele kui oopiumi suitsetamisele.
Robert Howardi "Ära kaeva mulle hauda" suutis luua täitsa adekvaatse meeleolu. Lugu kui selline ei olnud just teab mis pärl, aga pigem kaldub ikka sinna meeldivuse poole.
Irvin S. Cobbi "Kalapea" oli ka vahva ja konkreetne lugu. Õhkkond või olustik, mida lugu tekitada suutis, oli igati usutav. Ma arvan, et emotsionaalsest küljest oli see vast üks kogumiku kõige nauditavamaid lugemisi.
Robert W. Chambersi "Sadamaülem" oli hea potentsiaaliga lugu, aga jäi minu jaoks kuidagi poolikuks. Midagi seal oli, aga otsi ei õnnestunud kuidagi hästi kinni sõlmida. St et lahendus oli, aga mitte eriti veenev või kaasa elama panev.
A. Merritti "Kuristiku rahvas" oli ka nii ja naa. Midagi seal oli, aga kaasa elama ei suutnud panna.
Henry Toke Munni "Hingede saares" oli mitmeid väga häid momente, aga tervikuna jäi midagi ikka puudu. Mis aga kindlasti tegi selle loo nauditavaks, oli see, et Munnile olid polaarekspeditsioonid tuttavad ning olustikukirjeldused seega igati usutavad.
William Hope Hodgsoni "Hääl koidikul" oli selline puhas emotsiooni lugemine. Loodud õhkkond oli väga kaifitav, lugu ise jäi aga üsna tühjaks. Aga ega alati ei peagi peale emotsiooni veel midagi olema. Nii et pigem meeldis.
Ivar Jorgenseni "Peotäis tolmu" mulle meeldis. Selge, konkreetne ja mõnusa olustikuga looke. Ma arvan, et antud kogumiku parim.
Ellen Glasgow "Minevik" mulle meeldis. Oma moraliseeriv noot oli ka olemas - mis ju on samuti kirjandusele iseloomulik.
Lee Francise "Õudus telefonis" oleks võinud isegi pikem olla. Üks minu lemmikuid antud kogumikust; eriti on põnev mõelda, millised hirmud on inimestel alati uue ja tundmatu tehnikaga kaasas käinud. Selle loo sünni kohta tahaks rohkemgi teada - milline meelsus ja hirmud tol ajal seoses automatiseerimisega olid jne. Ning ka lahendus oli minu jaoks põnev ning mõnevõrra üllatavgi.
Thomas Ligotti "Arlekiini viimane pidupäev" suutis samuti luua sellise paralleelmaailma õhkkonna. Lugesin põnevusega ja tavapärasest isegi veidi aeglasemalt, et olustikku paremini haarata. Lugu ise oli nagu oli, aga õhkkond jms suutis mind köita küll.
Nüüd tagantjärgi iga lugu eraldi vaadates avastasin endalegi üllatuseks, et rohkem on neid lugusid, mis mulle meeldisid, kui vastupidi. Väga tugevat aplausitormi ei pälvinud aga kahjuks ükski.
Ilmselt lihtsalt ei tööta need lood sellisel kujul ja sellises kogumikus koos. Eraldiseisvatena või mingis teises antoloogias võiks olla ka minu hinnang parem.
Tagantjärgi võib öelda, et võtsin seda kogumikku kui kirjanduse õpikut. Ehk siis teost, millesse on koondatud mingi ajaperioodi ja žanri erinevad esindajad; mõned paremad ja mõned halvemad. Oleksin küll ise eelistanud suuremad mitmekülgsust - minu jaoks kiskus veidi liiga ühehõlbaliseks. Aga no eks see ole ka koostaja maitse küsimus, ma arvan.
Al Sarrantonio "Kõrvitspea" mulle isegi täitsa meeldis. Kui olin eessõna ära lugenud ja "Kõrvitspea" kogumiku sisse juhatas, siis hakkas juba selline mõnus õhkkond tekkima. Teate küll, need lastelaagrites räägitud õudusjutud jne. Igati tore.
Joseph Payne Brennani "Pajutorn" oli nii ja naa... Midagi selles loos nagu oli, aga üldiselt jäi minu jaoks ikkagi veidi tühjaks.
H.P. Lovecrafti "Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad" ei kõnetanud mind üldse. Palju oli teemavälist mulli ja püänt oli tabatav juba algusest peale. Ei midagi õudsat, ei midagi üllatavat. Samas, eks ka pereväärtused ja seisuse olulisus ole ajas kõvasti muutnud. Kui tol ajal võis tõesti häbiasi olla, et su vanaema on ahviprintsess, siis täna ei paneks see vist väga kulmugi kergitama.
Mary E. Wilkins Freemani "Tuul roosipõõsas" kipub olema selline lugu, et loed läbi, on täitsa okei... Aga natukese aja pärast tuleb meenutada, millest seal siis üldse juttu oli.
Nathaniel Hawthorne "Noorperemees Brown" ei kõnetanud kohe üldse. Aegunud ja sisutühi...
Edith Whartoni "Öö võidab" paistab taaskord üks seisuselugu, millest mina aru ei saanud. Või siis oli seal selline mitmetähenduslikkus, mis mulle lihtsalt tabamatuks jäi.
Fitz-James O'Brieni "Mis see oli?" mängis küll võrdlemisi põneva teemaga, aga suutis seda teha kuidagi eriti igavalt... Nähtamatus kui selline on ju paeluv, nii et oleks tahtnud rohkem keskendumist sellele kui oopiumi suitsetamisele.
Robert Howardi "Ära kaeva mulle hauda" suutis luua täitsa adekvaatse meeleolu. Lugu kui selline ei olnud just teab mis pärl, aga pigem kaldub ikka sinna meeldivuse poole.
Irvin S. Cobbi "Kalapea" oli ka vahva ja konkreetne lugu. Õhkkond või olustik, mida lugu tekitada suutis, oli igati usutav. Ma arvan, et emotsionaalsest küljest oli see vast üks kogumiku kõige nauditavamaid lugemisi.
Robert W. Chambersi "Sadamaülem" oli hea potentsiaaliga lugu, aga jäi minu jaoks kuidagi poolikuks. Midagi seal oli, aga otsi ei õnnestunud kuidagi hästi kinni sõlmida. St et lahendus oli, aga mitte eriti veenev või kaasa elama panev.
A. Merritti "Kuristiku rahvas" oli ka nii ja naa. Midagi seal oli, aga kaasa elama ei suutnud panna.
Henry Toke Munni "Hingede saares" oli mitmeid väga häid momente, aga tervikuna jäi midagi ikka puudu. Mis aga kindlasti tegi selle loo nauditavaks, oli see, et Munnile olid polaarekspeditsioonid tuttavad ning olustikukirjeldused seega igati usutavad.
William Hope Hodgsoni "Hääl koidikul" oli selline puhas emotsiooni lugemine. Loodud õhkkond oli väga kaifitav, lugu ise jäi aga üsna tühjaks. Aga ega alati ei peagi peale emotsiooni veel midagi olema. Nii et pigem meeldis.
Ivar Jorgenseni "Peotäis tolmu" mulle meeldis. Selge, konkreetne ja mõnusa olustikuga looke. Ma arvan, et antud kogumiku parim.
Ellen Glasgow "Minevik" mulle meeldis. Oma moraliseeriv noot oli ka olemas - mis ju on samuti kirjandusele iseloomulik.
Lee Francise "Õudus telefonis" oleks võinud isegi pikem olla. Üks minu lemmikuid antud kogumikust; eriti on põnev mõelda, millised hirmud on inimestel alati uue ja tundmatu tehnikaga kaasas käinud. Selle loo sünni kohta tahaks rohkemgi teada - milline meelsus ja hirmud tol ajal seoses automatiseerimisega olid jne. Ning ka lahendus oli minu jaoks põnev ning mõnevõrra üllatavgi.
Thomas Ligotti "Arlekiini viimane pidupäev" suutis samuti luua sellise paralleelmaailma õhkkonna. Lugesin põnevusega ja tavapärasest isegi veidi aeglasemalt, et olustikku paremini haarata. Lugu ise oli nagu oli, aga õhkkond jms suutis mind köita küll.
Nüüd tagantjärgi iga lugu eraldi vaadates avastasin endalegi üllatuseks, et rohkem on neid lugusid, mis mulle meeldisid, kui vastupidi. Väga tugevat aplausitormi ei pälvinud aga kahjuks ükski.
Ilmselt lihtsalt ei tööta need lood sellisel kujul ja sellises kogumikus koos. Eraldiseisvatena või mingis teises antoloogias võiks olla ka minu hinnang parem.
June 13, 2020
Väga mõnus lugemine. Enamus lugudest olid head, mõned kohe väga head ja huvitavad. Mõni üksik jäi kesisemaks. Eriti just viimane lugu mis mind kergelt ka ärritas.
Olen õudusfilme huviga vaadanud viimased 6 aastat. Mõtlesin, et nüüd oleks aeg (kui olen hakanud raamatuid taas rohkem lugema) ka õuduskirjandusele pilk peale visata. Sain siit raamatust palju nimesid (nii lugude kui autorite nimesid) mida uurima hakata.
Olen õudusfilme huviga vaadanud viimased 6 aastat. Mõtlesin, et nüüd oleks aeg (kui olen hakanud raamatuid taas rohkem lugema) ka õuduskirjandusele pilk peale visata. Sain siit raamatust palju nimesid (nii lugude kui autorite nimesid) mida uurima hakata.
October 14, 2018
Enamik lugusid ei ole ikka ajahambale üldse vastu pidanud ning nende üleloomulik aspekt jättis mind väga ükskõikseks. Lugejana pidin pidevalt pingutama, et tähelepanu ei hajuks ja uni peale ei tükiks.
February 14, 2016
Ootasin aega kui lõpuks saan seda raamatut lugema hakata, kuid lõpuks pidin tõdema, et see lihtsalt ei sobi minu lugemisstiiliga. Kuna need jutud on väga vanad, siis oli seda tunda ka stiilis. Enamus juttudes olid väga pikad kirjeldused ja tundus tegevust väga vähe. Nüüd kui tagasi neid vaatasin siis juttude ideed meeldisid, kuid just kõige suurem viga oli pikkades kirjeldustes ja sündmustest näivalt mitte eriti olulistes juhtumitest (nt mingi isiku pikk elu kirjeldus või siis suguvõsa).
Alguses plaanis panna kindlalt kaks tähte, kuid nüüd tagasivaadates panen kolm, kuigi olen tõsiselt õnnelik, et sain need lõpuks loetud.
Alguses plaanis panna kindlalt kaks tähte, kuid nüüd tagasivaadates panen kolm, kuigi olen tõsiselt õnnelik, et sain need lõpuks loetud.
March 17, 2025
Iseenesest mulle meeldis. Kuigi ei saa öelda, et kuidagi õudne oleks olnud :) Samas viimane lugu venis ja venis ja tegelikult oleks võinud sama hästi olemata olla.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews